Muuseumile pole ükski töö võõras

Tagasi Lisatud:

Erineva tausta ja erialaga inimeste kohtumiskohana on muuseum unelmate tööandja. See kehtib muidugi suurte muuseumide kohta, nagu Eesti Rahva Muuseum, kus palgalehel on vähemalt 150 inimest, aga mitte kolm või viis, kes siis kitsastes oludes peavad multitalentideks hakkama.

 

Pole midagi ekslikumat arusaamast, et muuseum ise on üks vanade asjade hoidla, milles siis aeglases rahus toimetavad vaiksed ja igavad inimesed, kelle elule annab igapäevase mõtte näitusesaali nurgas nohinal sukakudumine. Seadus ütleb, et muuseum kogub, säilitab, uurib ja vahendab hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. See tähendab, et pakkuma peab korraga nii tarkust kui ka lõbu. Ja et seda ka teha, vajatakse muuseumis teadmisi ja oskusi pea kõigilt elualadelt.

Eesti Rahva Muuseum, nagu nimigi ütleb, tegeleb meie rahva aastatuhandete pikkuse looga, rahva kõigi kultuuriliste ja sotsiaalsete eluavaldustega läbi aja. Lihtne on siin kujutada ette töötamas ajaloolast ja arheoloogi, etnoloogi ja antropoloogi, kulturoloogi ja sotsioloogi. Aga et sünniks näitus, mis oma nime väärt, neist ei piisa, teadus kaunite kunstideta on ainult pool loomingut. Järelikult on muuseumi argipäevas vältimatu arhitekti, disaineri, kunstniku, fotograafi, lavastaja, režissööri ja kirjaniku olemasolu. Tänapäevane näitus sisaldab endas esemete ja tekstide kõrval rohkelt liikumatut ja liikuvat pilti ning helisid, mida peab oskama nii luua kui ka esitada. Ülesehitustöös ei pääse inseneride ja ehitusmeistriteta. Rääkimata siis kõigest, mis mahub üldnimetaja infotehnoloogia sisse programmeerimisest kasutajasõbralike lõpplahendusteni, sest digiajastu on ka muuseumidesse tulnud selleks, et jääda.

Et üks ese, eriti kui ta juhtub väga vana olema, üldse näitusele jõuaks, peab enne olema selge, millises seisundis see on ja kas kehva seisu on võimalik muuta. Siin tõttavad appi füüsik, keemik, materjaliteadlane ja bioloog. Jurist ja finantsist kuuluvad loomulikult komplekti, sest reeglid ja raha määravad nii muuseumi kui mistahes asutuse elukorralduse.

Edasi tulevad järjekorras koolmeistrid ja giidid, kelleta pole võimalik loodut vahendada. Kuid lisaks sellele, et muuseum on kool, on ta ka äri, mis tegutseb kaubanduse, toitlustuse ja meelelahutuse valdkondades. Seega on vaja inimesi ärijuhist müüjateni, peakokast nõudepesijateni, teatridirektorist lavatehnikuteni. Oma vabrikut ERMil ei ole (veel?), kuid muuseumile kuuluv 50 ha maad võimaldab soovi korral käivitada põllumajandusliku tootmise, sordiaretuse, iluaianduse jpm.

Kes jäid nimetamata? Jah, tõesti ei leidu ERMi koosseisus kohti praktiseerivale arstile või kirikuõpetajale, kuid nende teadmised võivad ära kuluda juba õige pea, sest kuni muuseum tegeleb inimesega, peab ta uurima ja näitama nii inimese keha kui ka hinge.

Niisiis: pole teadmisi, mida ei saaks muuseumis rakendada, ja mis võiks olla veel huvitavam töökoht kui selline, kus iga päev sünnitab erinevate teadmiste sünergiat ja igal õhtul on pidu!

Kaarel Tarand