Pool aastat kaugtööd Aasias ehk lumehelbekese protest üheksast viieni töökorralduse vastu

Tagasi Lisatud:

Kuidas sujub kontoritöö Vietnami väikekülas või Bali riisipõldude vahel? Y-põlvkonna „lumehelbekestele“ heidetakse alatasa ette, et nende ootused tööturule ning nõudmis on liiga suured – nad tahavad liiga palju palka, liiga palju hüvesid, liiga palju vabadust ning kõike uutmoodi teha. Ka mina olin enda karjääri alguses üks sellistest, kelle CV-s haigutas tühjus, kuid kelle ambitsioonid olid suured ning keda hirmutas üheksast viieni kontorilaua taga istumine.

Võtsin kolm ja pool aastat tagasi suure rõõmu, aga ka skepsisega, vastu otsuse tulla Elisassse päris üheksast viieni tööle. Varem olin teinud tööd vaid vabakutselisena ning tundsin ennast nagu pühendumisraskustega inimene, kes seisab pulmaaltari ees. Kuskil ajusopis hiilis mõte: „Mis siis, kui ma ei saa hakkama?“ Õnneks on töö Elisas nagu ameerika mäed ja esimene aasta läks mööda silmapilguga. Ettevõttes, kus on 1000 töötajat, ei olegi vist ükski päev samasugune. Kui varem vaatasin kolleege, kes on samas ettevõttes olnud juba 20 aastat, sügava imetluse ja kahtluse seguga,  siis tänaseks hakkan neid juba päris hästi mõistma. Kõik oleneb lõpuks sellest, kuidas inimestel lastakse iseenda tööd mõtestada ning korraldada.

Kontoritöö hirmutab? Aga mis siis kui saaksid seda teha Balilt?

Lihtsalt mine!

Küsimus, mida minu käest pidevalt küsitakse, on: „Kuidas sa sellise plaani peale üldse tulid ja kuidas ometi su ülemus sellega nõus oli?“ Nagu mainisin, siis minu elu tegi palju lihtsamaks see, et edukad pretsedendid olid ees juba olemas. Küll aga valetaksin, kui ütleksin, et n-ö enda argumentide (my case noh :D)  kokku panemine mind parajalt pabinasse ei ajanud. Mis siis, kui ma ikkagi ei saa sellega hakkama? Mis siis, kui tööasjad kannatavad? Kuna läksin esialgu reisima üksinda, siis tiirles ajusoppides ka miljon turvalisuse ja elukoha leidmisega seotud küsimust. Tagasi vaadates võin kinnitada, et tegelikult on see just nimelt nii lihtne, et sead endale eesmärgi ja liigud selle poole – nagu iga teise unistusega, peab lihtsalt ise kuskilt pihta hakkama.

Kahtlemise ja muremõtted pühkis peast see, et panin kokku unistuste reisiplaani, mis viis mind tööd tegema Myanmari, Vietnami, Laosesse, Taisse ja Balile. Kogusin umbes kaks kuud eesti talve trotsides julgust ja korrastasin oma mõtteid, et ülemusele selgitada, miks ja kuidas ma enda tulevasi tööpäevasid ette näen. Minu jaoks oli kõige olulisem argument see, et ma tõesti teen oma tööd paremini ja suurema sisemise põlemisega, kui saan seda teha keskkonnas, mis mind motiveerib.

Mis oli põhiline tõuge?

Olen üks maailma suurimaid reisifänne ning tänaseni vist julgelt üle poole enda elu jooksul teenitud palgast investeerinud reisimisse. Usun, et ei ole paremat moodust, kuidas laiendada enda silmaringi, kui tutvumine uue kultuuri ja uute inimestega. Kui järjekordne kolmenädalane Aasia puhkus oli selja taga ning lennukile astudes karjus iga keharakk, et see pole piisav, siis otsustasin 2018. aasta alguses, et seekord lähen tavapärase kolme nädala asemel reisile hoopis pooleks aastaks.

Kaugtöö pole ainult asukohast sõltumatu, vaid ka ajapaindlik töötamine

Teiselt poolt maakera tööd tehes peab kaugtöötaja arvestama sellega, et on kolleegidega võrreldes täiesti teises ajatsoonis. Üsna tihti algas minu tööpäev kohaliku kella järgi peale lõunat ning siis, kui kolleegid Eestis hommikukohvi jõid, tulin mina juba lõunat söömast. Kontoritöö juures on tänaseni minu jaoks üks keerulisematest asjadest vara ärkamine ja seega sobib selline „pikk hommik“ mulle väga hästi.

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan kaugtööd ja ajapaindlikku töötamist proovida kõigil, kelle töö seda vähegi võimaldab. Alustuseks ei pea sõitma teisele poole maakera, vaid piisab ka tööpäevast maamajas, teises linnas või isegi kodu kõrval kohvikus. Oluline on teada saada, kas teistmoodi töökorraldus sobib sinu ja sinu kolleegide ellu. Sealt edasi on juba lihtne!

Saskia Kivi, Elisa sotsiaalmeedia juht